Els Himma: „Laval olek, see on hirm ja arm, kõik korraga”

Lauljanna Els Himma on tuntud kindlasti oma aegumatute hittlugude tõttu, nagu näiteks „Millest sa elad ja hingad” ja „Must mees”, või on kustumatu mälestuse jätnud peaosaga muusikafilmis „Šlaager”, millest on mällu kõlama jäänud peamiselt tema esitatud lugu „Üksinduse aeg”. Ning kui mitte enne, siis jõudis ta noorema muusikakuulaja teadvusesse, esitades eriti müstilise kõlaga lugu „Õhtune karjamaa” Jakob Juhkami eelmisel aastal tähelepanu korjanud plaadil.

Kindlasti on muusikaajalooliselt põnev märkida, et Els Himma sugestiivset häält võib kuulda ka ainukeses vokaaliga loos „Tule ikka” Eesti esimeseks džässiplaadiks nimetataval ja nüüdseks väga rariteetseks muutunud legendaarsel Tõnu Naissoo trio plaadil, mille mõned aastad tagasi andis uuesti välja Norra väikeplaadifirma Jazzaggression.

Arvestades, et Els Himma lauljatee sai alguse juba 1960ndatel aastatel, siis võiks ta olla endistest ilusatest aegadest pajatav vanadaam. Aga ta pole. On hoopis väga šikk ja tegus, kaasakiskuva rääkimismaneeriga naisterahvas, kes naljalt minevikuheietustesse ei lasku. Meie jutuajamise teemad omandasid väga laialdase mõõtme, ulatudes orelimängija Rolf Uusvälist kuni hetkel Euroopas laineid lööva räppari Tommy Cashini.

Kui uurisin Intsikurmu festivali ühelt vedajalt Mihkel Kübaralt, et kuidas nad tulid ideele just Els Himma festivalile esinema kutsuda, vastas ta: „Meil on meeskonnas väga palju Els Himma austajaid ja ta on meie mõtteist käinud läbi juba mitu aastat. Mina nägin teda paar-kolm aastat tagasi Krahlis ühel kontserdil ja olin vaimustatud. Sel aastal oleme leidnud Intsikurmus õige aja ja koha talle. Ning eelkõige on mõte siduda ka noori ja eakamaid. Et hea muusika ei sõltu mitte ainult vanusest, vaid ikkagi eelkõige muusikast.”

Te tegutsete siiamaani aktiivselt – kui palju te esinete ja kus teid valdavalt näha saab?

Sel aastal ma palju esinenud ei ole. Ma olen kogu energia ja tegemised pühendanud oma venna Rolf Uusväli raamatu valmimisele.
Mind kutsutakse esinema juubelisünnipäevadele, hiljaaegu esinesin ka Kroonika suurel peol – pakkumisi on küll ja küll, aga ma ei saa kõiki neid vastu võtta, enne on mul see südamel olev asi vaja ära teha. Raamat valmib sügiseks ja siis ma pühendan ennast jälle täielikult laulmisele.

Teie vend oli orelimängija. Mida see raamat endast kujutab, kes selle kirjutab ja kas see sisaldab rohkem tema elukäiku või muusikalist panust?

Raamat on juba tegelikult valmis. Kogu materjali olen ma ise kogunud, käsikirja kirjutas Virve Normet ja praegu on see kujundamisel Mari Kaljuste käes.
Seal on kõike. Seal on elulugu, huvitavaid fotosid, seal on igasuguseid sündmusi tema elust ning muidugi suur osa on kontserditegevusest. Sekka isiklikke mälestusi tema päevikulehekülgedelt, saab ka natukene nalja. Ta oli väga vaimukas, aus ja terane mees. Ta ei arvanud küll ilmselt kunagi, et keegi neid tema päevikuid loeb, aga seda huvitavam on nüüd ka teistel seda lugeda.

Kas teie enda elulooraamat ei ole tulnud veel teemaks?

Oh, laske mul nüüd veel natuke elada! Ma loodan, et kõik ei ole veel läbi ja midagi mu elus ikka veel huvitavat juhtub. On pidevalt ja alati juhtunud ja küllap nii hull see vanus ja inimeste vananemine ikka ka ei ole, et nüüd enam midagi ei toimuks.

Kuidas teie lauljakarjäär alguse sai, kuidas te üldse lavale jõudsite?

Oh aeg, te ei tahagi seda teada, see on nii pikk jutt… Algas see restoranis Kevad, mis tol ajal oli kõige uuem ja üldse üle Eesti kõige popim koht. Seal mu lauljatee algas ja vahepeal on olnud nii tohutult palju asju – ma olen esinenud vähemalt 16 suure bigbändiga ja kontserte olen ma teinud väga palju üle Eesti.
Tuntus tuli mul üsna ruttu. Minuga oli niimoodi, et mind võeti kohe televisiooni. Ma olin päris algaja laulja ja kohe olid režissöörid platsis. Televisioonis ma olen tõesti lugematu arv kordi laulnud ning samuti ka raadios.
Pole eriti laialdaselt teada, et ma olen ka Moskva Music Hallis 1978. aastal kaks kuud laulnud, väga suures kavas ja peasolistina. Aga sealt ma tulin ära, sest esiteks õhkkond, see nn vene värk, oli mulle ikkagi võõras. Seal on ikkagi väga teise mentaliteediga inimesed. Uues kavas ma oleks pidanud ennast siduma väga pikaks ajaks, oleksin küll saanud käia ka igal pool välismaal, aga see väljavaade tundus mulle ikkagi vastuvõtmatu. Muidugi see ka, et kodu on kodu ja mina ei ole inimene, kes tahab pikalt kodust ära olla.

Silvi Vrait ütles mulle kunagi intervjuus poeetiliselt: „Ma lihtsalt laulsin, sest see oli minu hing, mis nõudis laulmist.” Kas see oli ka põhjus, miks te jõudsite kohe lavale ja valikus vist ei olnudki mõnd muud elukutset?

Ma arvan küll, tagantjärele vaadates tundub see küll niimoodi. Kuidagi on muusika mul ikkagi juba väga väikesest lapsest saati küljes olnud. Aga meil oli selline kodu ka. Vend harjutas kodus ja seetõttu olen ma kuulanud väga palju klassikalist muusikat. Kodus tegin õppetükid kõik venna harjutuste saatel. Vanemad ei olnud muusikaga seotud, aga ema mängis kitarri ja natuke mängitas klaverit ka.

Pikemat intervjuud loe www.rada7.ee

28.07.2017